Delfiinid ja imeilusad palmirannad

mingi lillSan Joses puhkasime jälle ühe öö meie lemmikhotellis Fleur de Lys ning järgmisel päeva hommikul sõitsime taksoga bussijaama, et veel üks pikk ja palav trip teha Costa Rica Vaikse ookeani rannikule.

Sõitsime Ojochali, kus ööbisime 4 ööd Tortuga ranna lähedal Tortuga Lookout hotellis. Väga armas hotell ja armsad töötajad 🙂

Meil oli eraldi väike hütike, kus oli üks suur voodi ja üks väike voodi, pisut veel mööblit ning vannituba. Kahes küljes olid normaalsed seinad ja kahes teises küljes natuke klaasi ja ülejäänud sääsevõrk. Niimoodi nad troopilistes maades maju ehitavad, et panevad sääsevõrgu, et siis justkui jahedam. Kuna ventilaator laes väga palju õhku ei liigutanud ning temperatuur oli +35 C ringis, siis olemine oli suti niru. Jahutamiseks käisin mitu korda päevas dushi all ja hotelli baaris kokteile joomas.

Hotelli juures oli bassein, kus õhtul hilja oli ok ujuda, päeval oli vesi liiga soe. Ning restoran, kus me sõime nii hommikust, lõunat kui õhtusööki, sest palavaga ei viitsinud alla külla kõndida, kus ka restorane oleks leidunud. Hotell asus mäes otsas ja meil oli ühele poole miljoniline vaade ookeanile ja teisele poole vaade troopilisele metsale, mille kohal hõljusid alati tumedad pilved. Troopilised puud ja linnud ning loomad ümberringi. Väga super koht. Omanikeks on 2 sakslasest meest, kes seal külalisi vastu võtsid, süüa tegid ja toidu lauda tõid. Koristajaks oli neil siiski üks neiu võetud aga kõik muud tööd tegid need kaks lahedat tüüpi. Üks on Costa Ricas 3 aastat elanud ja teine veidi rohkem. Veidi tüsedam tüüp, kes inglise keelt paremini rääkis, on 15 aastat Lõuna- ja Ladina Ameerikas reisinud ning peab 6 kuud aastas seda hotelli Tortugas. Kui hooaeg läbi, siis läheb jälle kuskile reisima.

Aga siis natuke põnevamat juttu ka. Teise päeva hommikul sõidutati meid lähedal asuvasse külla Uvita, kus panime päästevestid selga ja jalutasime randa ning seal ronisime mootorpaati. Läksime Marina Ballena rahvuspargis delfiine otsima. Leidsime ka 🙂 Kohe väga palju oli neid. Kahte erinevat liiki. Tiirutasid meie ümber ja lõbustasid meid oma veest välja hüppamisega.

Delfiine otsides leidsime ühe vee peal hulpiva linnu, kes oli vist tiiba vigastanud. Selline väiksem veelind. Päästsime ära ja tegime talle paati rooli alla raadiosaatja juurde pesa. Poisid, kes meid sõidutasid, lubasid ta loomade päästekeskusesse viia. Loodan, et viisid ka.

Vesi pritsis vastu vahtimist koguaeg kui paat üle lainete hüppas aga see oli nii soe ja nautisime täiega. Mingi hetk viidi meid madalamasse vette kaljunukkide juurde ja anti snorkeldamisvarustus kätte. Panin maski pähe ja spetsiaalse ulpimiseks mõeldud täispuhutud värgi ümber kaela ja hüppasin vette. Minu esimene snorkeldamine siis. Väga huvitav oli koralle ja värvilisi kalu vaadata. Edasi liikuda oli pisut raske selle hulpiva asjanduse tõttu aga sain hakkama. Nägin barrakuudat enda nina alt läbi ujumas. Ilus suur ja sinine kala. Mark ei viitsinud vette ronida ja jälgis paadist, et ma ära ei upuks 😛

Tahtsime vaalu ka näha aga ei trehvanud. Liiga soojaks oli vesi nende jaoks läinud. Viidi siis huvitavaid koopaid vaatama meres ja sõitsime Tortuga ranna lähedale, kus nägime merikilpkonne vees peesitamas.

Päike võttis väga hästi ja kõrbesime ära. Järgmine päev olid mõlemal käed valusad ja punased ning paranemine võttis paar päeva. Ostsime kõige tugevama päikesekaitsekreemi nüüd, mis poes saada oli, et enam sama asi ei korduks. Kõrbenud nahaga ei ole üldse tore olla.

Nende nelja päeva jooksul käisime ilusates palmirandades ja Uvita külakeses. Sõime head toitu ning otsisime võimalusi, kuidas end jahutada. Konditsioneeriga taksod on ikka elupäästjad kui oled end surnuks higistamas.

Bussisõit tagasi San Josesse oli jube. Ega Costa Rica bussides ju konditsioneeri ei ole ja lahtistest akendest on umbes sama palju kasu kui Eestis talvel küünlaga maja kütta. Nii palav oli, et vahepeal oli tunne, et kohe minestan. Üks väga vastik laps istus meie taga jälle ja kriiskas pool teed. Tuli tahtmine ta emale midagi krõbedat öelda aga see poleks inglise keelt nagunii mõistnud.

Bussijuht oli ka imelik. Tegi tunni ajase sõidu järel peatuse, et 30 minutit tee ääres olevas restoranis hommikust süüa. Kõik sõitjad pidid bussist väljuma ja uks pandi kinni. Niigi palav ja tüdinud ja siis veel oota kuni see vana ahv oma hommikuhelvestest jagu saab. Meil vedas muidugi, et üldse istekohad olime saanud. Palmar Nortes, kust bussi peale läksime, ei saanud putkast piletit osta, kuna neil oli elekter ära. Tavaline probleem Costa Ricas. Voolukatkestusi esineb keskmiselt 5 korda päevas. Ostsime siis bussijuhilt aga see ei müünud istekoha numbriga piletit. Istusime sinna, kus vaba koht oli. Aga siis poole tunni pärast tuli mingi vanamutt oma vanamehega peale ja muidugi olid neil reserveeritud need istekohad, kus me istusime. Teesklesime, et ei räägi sõnagi hispaania keelt ja mitte midagi aru ei saa. Mutt käis ja korrutas, et istekohad 5 ja 6 on nende omad. Teised inimesed bussis laiutasid käsi, et mis sa ikka teed, kui kaks juba istuvad seal. Lõpuks meie ees olev naine loovutas oma koha ja tänitaja ja tema tuhvlialune istusid maha. See naine istus juhi kõrvale taburetile. Vedas meil. 5 tundi seista seal saunas oleks tappev olnud vist. Need kohalikud on harjunud ja isegi ei higista 😛

Nüüd oleme San Joses jälle. Seame vaimu valmis homseks. Lendame Kuubasse 🙂