Möirgavad ahvid ja päevitavad krokodillid

liblikasLa Fortunast tagasi San Joses, puhkasime ühe jahedama öö hotellis. Järgmisel hommikul korjas jeep meid peale ning viidi riigi põhjaossa Kariibi mere äärde Tortuguerosse.

Tortuguero (tõlkes tähendab see “Kilpkonnade maa”) on saar, mida eraldab maismaast Tortuguero jõgi ja teisel pool saart on Kariibi meri. Tortugueros on hästi palju kanaleid, mis jõega ühendatud ja mida mööda on võimalik paadiga sõita. Jõge ja neid kanaleid kasutatakse kaubaveoks. Nicaragua on üks riik, kes oma kaupa Costa Ricasse nõnda transpordib. Mitmed rannad Tortugueros on merikilpkonnade pesitsuspaigaks.

Meie giidiks olid ameeriklannast Fran ja tema nicaraagualasest abikaasa Modesto. Fran korjaski meid hotelli juurest hommikul peale ja sõitsime umbes 2,5 h meie esimesse väiksesse peatumiskohta, kus pidime hommikusööki sööma. Tee viis meid läbi pilvemetsa (udumets teisisõnu, ing k cloud forest). Hästi kummaline tunne oli täiesti udu sees sõita. Kaugemale kui 20 meetrit ei näinud.

Jõudsime pilvemetsa ääres asuvasse restorani ja sõime seal kõhud punni. Jalutasime natuke metsas sees ka ja täiesti müstiline tunne oli. Küllaltki hämar, sest puud ja muud taimed kasvasid hästi tihedalt ning puutüved olid kaetud ronitaimedega. Kõik oli märg ja mõned üksikud päikesekiired, mis lehtedele langesid, panid vihmapiisad lehel särama. Ilus nagu muinasjutus.

Sõitsime veel umbes tund või poolteist, kuni jõudsime Moini küla jõesadamasse. Seal ootas meid Modesto oma jõepaadiga. Laadisime kotid paadipärasse ja otsisime istekohad endile.

Modesto ja Fran näitasid meile loomi ja linde, kui mõni neist tee peale jäi. Väga hea silmanägemine neil, et 10 m kaugusel puuoksal sisalikku märkasid. Väga huvitav reis oli Tortuguerosse. Kestis umbes 3 tundi ja poole peal tegime ühes väikses jõe äärses kalurikülas peatuse, et saaks tualetti kasutada ning kohvikust külma jooki osta.

Tortuguerosse jõudes läksid osad inimesed külas asuvasse hostelisse ja meid teisi viidi Tortuguero Hotel Lagunasse. Ettekandjad ja kelnerid ootasid meid paadisadamas tervitusjoogiga, mis oli nii nii hea puuviljajook. Segatud kokku erinevate puuviljade mahladest. Costa Ricas maitsevad kõik puuviljad väga hästi ja neist pressitud mahlad on mu lemmikjoogiks siin.

Meil oli hotelli juures 2 basseini ja üsna varsti peale rikkalikku lõunasööki läksime ühte neist end jahutama. Õnneks lapsed selles basseinis ujuda ei võinud nii et vesi oli veel jahe 🙂

Esimene õhtu lebotasime oma hütis ja ei teinud eriti midagi. Nii mõnus chill oli olla vahelduseks. See pidev bussidega ühest kohast teise rändamine ja kohvrite vedamine hakkas närvidele käima. Mis puhkus see on, kui peab koguaeg planeerima ja närveerima. Lõpetasime stressasime ja lihtsalt olime.

Ilm muutub Costa Ricas iga tunni-paari tagant. Nii ka Tortugueros. Natuke aega kallas nagu oavarrest ja siis tuli päike välja jälle.

Kuna meri oli teisel pool hotelli, umbes 100 meetrit meie hütist, siis läksime kohe peale vihma järgijäämist mere äärde. Hotellitöötajad olid keelanud külalistel jões ja meres ujumise, kuna seal ümbruskonnas on väga palju krokodille ja kaimane. Nägime neist paari ka meie teekonnal ja ega ausalt öelda ujuma minemise isu väga ei olnud küll.

Suured lained olid ja juba nende lainete pärast ei oleks ma vette roninud aga vaadata oli ka ilus. Jalutasime mööda randa natuke aega ning kui liivane osa väga kitsaks läks ning džungel liiga varvaste juurde hakkas ronima, siis kõndisime hotelli juurde tagasi. Mul ei olnud mingit isu kroksiga vastamisi sattuda.

Järgmine päev enne hommikusööki, juba kell 6.00 hommikul (magasime sisse), viidi meid teisele paadiretkele Tortuguero rahvusparki. Sõitsime mööda erinevaid kanaleid ja nägime möiraahve, kuulsime ka neid päris hästi. Nad möirgavad päris valjult ikka. Kohtasime kilpkonnasid, iguaane ja erinevaid linde. Siis toodi meid hotelli tagasi ja sõime jälle üüratu hommikueine. Rootsi lauaga on see paha lugu, et kuna nii palju erinevat toitu on ja piiramatult võib süüa ning teistsugune toit ka, siis kipub üle pingutama vahel 😛

Peale hommikusööki pidime kahjuks teise paati ümber kolima, sest meie olime ostnud ainult 1,5 päevase ekskursiooni ning teised vähemalt kahepäevase. Kihutasime paadiga Moini tagasi, kus meid korjati suurema bussi peale, mis tagasi San Josesse viis. Enne San Josed viidi ühte restorani lõunat söömas, kus oli liblikafarm.

Vabandan, et mu jutt tundub kiirustamisena. Asi selles, et samal ajal kui ma postitust teen, õgib mind umbes tuhat moskiitot. Need on selline eriti tige liik ka veel. Hästi pisikesed nagu kirbud aga hammustavad valusamalt kui eesti sääsed. Off ei tee siin midagi.

 

Pilvemetsas