Vihmametsas matkamine ja vulkaanid

vulkaanNüüd oleme oma kohvritega Costa Ricasse jõudnud. Lendasime Mexico citysse, 8 h, ja sealt San Josesse 2,5 h. AeroMexico lennukid on mingid vanad kilukarbid. Hea, et üldse lendasid.

Meie hotell San Joses asus muidu rahulikul tänaval aga üks neetud rong või veoauto, ma ei tea mis, tuututas terve öö. Signaal oli selline rõve pasun, mida läbi troppide ka kuulda oli. Jälle 2 unetut ööd. Muidu on see Fleur de Lys hotell kena, toad mugavad ning hommikusöök hea. Aga need pasunad öösel. Brr.

San Jose linna kirjeldamiseks mul ei ole vist üldse positiivseid sõnu. Paras urgas. Igal sammul kohtab kodutut, narkarit, kerjust, prügi ja potentsiaalseid taskuvargaid. Trellid ja okastraat. Enamasti tulevad turistid siia ainult ööbimiseks ja hommikul sõidavad kuskile edasi. Meie tegime lollisti ning jäime veel terveks päevaks.

Teel La Fortunasse

Ostsime bussijaamast, kuhu viis õudseim tänav, mis ääristatud kilekottides magavate kodutute ning prussakatega, piletid La Fortunasse. Sabas seistes tuli mingi friik raha kerjama ja katsus inimesi õlast. Ma olin valmis ta eest plehku panema aga õnneks ta mind ei käppind. Politsei on iga nuka peal aga midagi ei tee.

Bussisõit San Josest La Fortunasse oli umbes 5 tundi. Umbes poole peal oli mu põis valmis lõhkema aga bussis wc-d ei olnud. Küsisin juhilt, et kas wc-sse saaks. Umbes 15 min pärast tehti peatus, juht ütles, et max 5 min ootab. Lippasin külakohvikusse, kus oli wc. Välja tulles oli ukse taga umbes 20 inimest meie bussist ja 2 neist tänasid, et peatust olin küsinud. Üks oli viimaseid kuid rase naine. Eriline kokkuhoid on ikka 5 tunnise marsruudi puhul ilma wc-ta buss sõitu panna ja peatusi mitte teha, kui just mõni küsima ei tule.

Aknast välja vaadata oli huvitav, et tee kulges ussina vongeldes mäest üles ja alla ja igal pool laiusid rohelised vihmametsad, rohelised põllud, majad mäe otsas ning päike säras ning küttis bussi aurusaunaks. Konditsioneeri ei olnud aga see-eest sai aknad lahti teha. Hea seegi. Meenuvad pildid india bussidest, kus inimesed on katusel ja hoiavad bussi külgedest kinni. Peaaegu nii aga mitte päris.

Jube närvidele käis, et kohalikud lasti just seal bussi pealt maha, kus nad tahtsid. Kodu ukse ees, poe nuka peal, keset põldu. Niigi oli tippkiirus vist 40 km/h ja need peatused venitasid asja veelgi. La Fortunasse jõudes oli tagumik istumisest valus ja tahtsime ainult hotellituppa jõuda ning dushi alla minna.

Oleme vist paradiisi jõudnud

Meie hotellitoas oli konditsioneer ja see osutus järgnevaks kolmeks ja pooleks päevaks meie parimaks sõbraks. Kliima on troopikale kohaselt kuum ja niiske. Tugevama vihma ajaks muutub õhk väheke jahedamaks ja päris hea oli olla. Kuiva ilma puhul oli natuke raske väljas olla.

Esimene õhtu kõndisime 3 km kaugusel džunglis asuasse turismikeskusesse, kus osalesime öisel džunglimatkal. Meie giidiks oli väga lahe fotograaf, kes tundis hästi Costa Rica faunat ning näitas meile huvitavaid konni, putukaid ja rääkis iga eluka kohta midagi huvitavat.

Džunglis läheb ruttu pimedaks. Kella kuueks oli juba kottpime ning kogu matk toimus taskulampide valgel. Öine džungel on kõrvulukustavalt lärmakas, sest enamus loomi muutub just siis aktiivseks. Linnud, ritsikad ja suuremad loomad, kõik tegid häält. Vägev kontsert 🙂

Täiesti juhuslikult taskulampidega vehkides avastas üks prantsuse turist puu otsast leopardilise. Ocelot ehk siis otselot vist? Selline leopardi mustriga kodukiisust natuke suurem loom. Istus puu otsas ja vahtis meid ühe silmaga. Teine silm oli tal pime.

Sellele ülilahedale matkale järgnes teine vinge ekskursioon metsloomade päästekeskuses Projecto Asis. Keskuses toimetavad noored vabatahtlikud ning meie võtsime 3,5 h ekskursiooni koos vabatahtliku tööga. Selle eest pidi maksma ja raha läheb keskuse ülalpidamiseks.

Meie giidiks oli noor costaricalane Carlos, kes oma huumorimeele ja asjatundlikkusega kogu ekskursiooni väga põnevaks ja meeldejäävaks kogemuseks tegi.

Jalutasime puuri juurest puuri juurde ja Carlos rääkis iga looma kohta, kuidas ta nende juurde sattunud on ning milline on selle looma iseloom. Enamasti olid loomad orvud, sest värdjad salakütid olid nende ema hukanud ning metsavahid olid loomabeebid leidnud ning keskusesse toonud.

Kohtasime pekaare (selline metssea moodi notsu), papagoisid, tuukaneid, erinevaid ahve, laisklooma, madu jne.

Saime mõnda looma katsuda ja süles hoida. Pisikesed ahvibeebid olid nii numpsikud. Palju armsamad mu meelest kui inimlapsed. Üks tegi musi mulle.

Meie vabatahtlikuks tööks oli loomadele toit ette valmistada ning siis nende söötmine. Fun. Soovitan.

Arenal vulkaan ja kuumaveeallikad

Teise päeva õhtuks läksime kuumaveeallikatesse mõnulema. Paradise hot springsi siis. Palju erinevaid basseinne ja mullivanne oli. Meie lemmik oli üks väikese kosega, mille vee temperatuur oli +50C. Too päev oli vihmane ilm, mis tähendas, et iga 20 min tagant sadas umbes 10 min vihma. Hästi sürr tunne oli troopiliste taimede vahel soojas vees mõnuleda (mis sisaldas vist 28 mineraali ja muud kasulikku ainet?), vaadata suurt vulkaani ning lasta vihmapiiskadel end jahutada. Ligunesime mõned tunnid ja siis läksime õhtusööki jahtima.

Toit on Costa Ricas üsna hea. Kohalikud söövad enamasti casadot, mis sisaldab keedetud riisi, musti ube (frijoles), salatit ning siis on erinev liha. Casado con pescado on riis kalaga näiteks. Sõingi enamasti seda ja paaril korral spaghette.

Kohv on parem kui Tšiilis aga midagi väga erilist siiski mitte. Kahtlustame, et parem kraam läheb Euroopasse ja USA-sse müügiks ning koha peal tehakse kohvi odavamatest ubadest. Muidugi võib ka olla, et oleme Starbucksi kohviga nii ära harjunud, et igasugune muu vedelik tundubki nagu kohvimasina loputusvesi.

Meie viimane matk viis meid Arenali vulkaani ümbruses asuvasse loodusparki. Turismifirma buss, millega meid kohale kärutati oli vana logu, mis kolises ja rappus iga kivi otsas ja augus ning rääkida eriti ei saanud, sest lärmi tõttu midagi ei kuulnud. Giidiks oli kahtlane lokkis juustega ja lõvi tätoveeringuga tüüp, kelle inglise keel lonkas kõvasti ühte jalga.

Nägime ahve metsas ja huvitavaid linde. Jalutasime kose juurde ja vaatasime hotelli terassilt päikeseloojangut, mis oli üsna muljet avaldav. Ekskursioon lõppes looduslikes kuumaveeallikates. Maa-alune laava soojendab jõevee üles ning siis on ühe silla alla poolkoopa moodi asjanduse sisse tehtud lebotamiskoht.

Veevool oli väga tugev ja oleks mu peaaegu pikali niitnud. Täiesti kottpime oli, kui välja arvata õrn valgus, mis koopaseina sisse pistetud paarist küünlast tuli. Kuskil oli looduslik bassein kosega ja inimestel paistis lõbus olevat selle auru ja möllu sees aga meie istusime ühe madalama koha peale maha. Lasime tugeval ja soojal veesurvel oma selga ja jalgu masseerida ning ootasime vaikselt, millal minekut tehakse. Tasuta drink, mis meile anti, oli minu jaoks liiga kange ja lasin sellel jõevooluga ühineda.

Inimesed tulid suurte jahutuskastidega, õlled ja muud joogid sees. Palju oli peresid lastega. Jälgisime neid ja arutasime, et kui libastud ja sellele täiesti klaaslibedale kivist jõepõhjale kukud, siis pikka pidu ei ole. Ma sain vooluga kaasatulevate, umbes 20 cm läbimõõduga teravate äärtega kivitükkidega aeg-ajalt pihta. Kõrval inimesed lebasid täiesti pikali vees. Jäi arusaamatuks, miks see Tabacon hot springs nii populaarne on. Tasuta asjad kipuvad enamasti kehva kvaliteediga olema.

Järgmine päev loksusime bussiga San Josesse tagasi, kus oleme kõrval asuva hotelli baaris 2 £-seid kokteile joonud ja nüüd mõtleme, kuhu sööma võiks minna. Arvatavasti sinna samma hotelli restorani 😛 Sorry aga San Jose ei ole linn, kus tahaksid õhtul pimedas ringi jalutada.

Homme kariibi mere äärde 🙂

Hotel Fleur de Lys