Õnnelikult Bahamal

Bahamas10Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päev, kui suundusime Havana lennujaama, et Bahamale lennata. Leticia ja Alejandro olid meile nunnud kingitused teinud ja ütlesid, et olime nende kõige lahedamad külalised.

Bahama lennuki pealt tulles ootas meid pisut ebameeldiv kogemus. Kõndisime kiirustades mööda koridori terminali poole ja siis üllatusega märkasime, et just enne terminali oli turvauks suletud ning keegi ei kavatsenudki seda lahti teha. Vajutasime nuppu ja kangutasime ust aga ei midagi. Osa inimesi pidi suht kohe edasi lendama ja muutus närviliseks. Tegelikult ootasime vaid umbes 15 minutit kõige rohkem aga kui oled päevi juba unistanud normaalsest riigist, kus normaalne söök, internet ja Starbucks, siis see 15 minutit tundus nagu 15 tundi.

Kui lõpuks uksed avanesid, tervitas meid kohalik bänd oma etteastega ja meeletult pikk saba passikontrollis. Meesterahvas passikontrollis rääkis meiega minu jaoks väga naljakas venivas inglise keeles, mis tõi muige näole. Hea oli muidugi teada, et oleme taas riigis, kus inglise keelt räägitakse. Mees võttis kõigepealt minu passi, luges venitades “Eeessttiiii, ok we’ll cross that bridge when we get there” ja pani siis mu passi laua peale ja võttis Marki oma.

Lennujaamast väljas istusime takso peale ja andsime oma aadressi Paradiisi saarel (seekord tõesti paradiisis). Ööbisime Paradise Club and Marina hotellis. Taksos jõudis mulle kohale, et suur osa kohalikest on mustanahalised ja valged on üsna vähemuses. Mitte et see mind häirinud oleks kuidagi. Lihtsalt huvitav oli. Kariibi mere aktsenti omas ka taksojuht ja mul oli jälle lõbus kuulata seda venitamist.

Hotellis saime oma toa võtme ja administraator meiega kaasa ei tulnudki, vaid ütles korruse numbri ja nii läksime ise oma tuba otsima. Leidsime toa üles, astusime sisse ja hakkasime ringi vaatama. Kuidagi kahtlane nägi välja. Tuba ise muidugi super lux. Parem kui pildi peal. Oma köök, 2 magamistuba, suur elutuba, suur rõdu. Suur LCD telekas seina peal. Aga tundus nagu koristamata. Rannarätikud vedelesid tooli seljatugedel, voodi oli sassis, mingid lestad ja maskid vedelesid rõdul. Laksasin enne Marki ära, et administraator andis vist kogemata kellegi teise toa võtme. Selles siin olid ilmselgelt veel elanikud sees. Märkasime garderoobis kohvreid ning kähku lasime sealt jalga enne kui kliendid tagasi peaks tulema ja meid seal avastavad. Koridori jõudes jooksis juba administraator õige võtmega meile vastu ja vabandas kümme korda oma eksimuse pärast. Meie enda toal polnud ka viga. Natuke väiksem, 1 elutuba-magamistuba ja kööki ei olnud aga kõik muu oli sama.

Nautisime paar tundi oma kahte hiigelsuurt voodit, telekat 100 + kanali… ja internetiga!! Ooo internet, kus olime sinust puudust tundnud. Jätsime Facebooki märgi maha, et oleme elu ja tervise juures ning lugesime oma kaks nädalat vana Facebooki uudistevoogu ja e-maile. Seejärel suundusime toidu jahile.

Paradise island on saar, kus on ainult üks kuurort teise järel ja mõni villa ka nende vahel. Oprah ja veel mõned kuulsused omavad seal kuskil villasid. Tuntum kuurort on Atlantis oma veepargiga. Pidime ka sinna veeparki minema aga kohapeale jõudes enam ei viitsinud. Pilet maksis vist 170 USD ja miljoni lapsega veekeskust jagada ei tundunud eriti mõnus ajaveetmise viis.

Seal saare peal ei olnud vist ühtegi toidukohta, kus oleks saanud vähegi tervislikumat toitu. Ainult kiirsöögikohad, ameerika einekad, pitsarestoranid. Sushi oleks ainuke enam-vähem tervislikum variant olnud aga ma tahtsin oma sushi isu Eesti jaoks jätta. Eesti sushi vastu ikka ei saa ükski ameerika ega Londoni sushi baar 😛

Meie lennuaegade muutumise tõttu olime Bahamal algse viie päeva asemel 3 päeva ja see seadis suure ajapiirangu, mida me teha jõuame. Aga õnneks olime selleks ajaks reisimisest tegelt juba üsna väsinud ega tahtnudki enam väga tuuritada. Regasime end järgmiseks päevaks ühele snorgeldamise tripile ära ja läksime hotellituppa tagasi internetti ja telekat nautima.

Järgmine hommik tuli auto meile järgi ja viidi teisele poole saart, kus istusime jahile, mis meid snorgeldamiseks sobivasse kohta sõidutas. Olime ainukesed, kes snorgeldasid, teised tegelesid sukeldumisegea. Üks kutt tegi seal sukeldumise sertifikaati. Meid filmiti ka ja saime video mälestuseks osta. Seda siia üles panema praegu ei hakka, kuna video on liiga suur ja pikk ning peab natuke monteerima.

Snorgeldamine oli jälle päris lahe. Palju erinevaid värvilisi kalu. Vesi tuli mulle ainult liiga sageli toru juurest suhu ja maski alla, et pool aega veetsin ma selili vee peal lamades maski tühjendades ja tulisoolast vett välja sülitades.

Lestadega saab ikka liiga ruttu edasi. Märkamatult olin paadist juba väga kaugele triivinud ja veealune maailm läks natuke hirmsaks minu jaoks. Väikeste värviliste kalade ja korallide asemel ujus mulle ühtäkki vastu päris suurte kalade parv. Nad võisid olla umbes 25-40 cm pikad, vee all raske öelda. Ja väga suured punnis ja kurjad silmad olid neil. Kuna ma ei teadnud, mis kalad need sellised on ja millised kavatsused neil minu suhtes on, siis pidasin targemaks vaikselt minema ujuda. Kalad aga mõtlesid, et teevad selle huvitava suurt kasvu naljaka välimusega isendiga lähemalt tutvust. Hakkasid minu ümber ujuma. Alguses eemal suure ringina ja siis tõmbasid veidi lähemale. Üks neist, vist kambajuht, ujus mulle nina alla ja vaatas oma suurte ja hirmsate silmadega mulle otsa. Mul oli tolleks ajaks juba üsna hirm naha vahel. Nii palju ma aru sain, et mingi hailiigiga siin tegemist ei ole aga kurat neid kariibi mere kalu teab, mis teha võivad. Hakkasin jalgade ja kätega hästi palju vehklema, et neid minema hirmutada. Õnneks kalad ehmusidki veits ära ja ujusid kaugemale aga jäid mind ikka eemalt põrnitsema. Panin täisgaasi sisse ja ujusin 200-ga paadi juurde tagasi madalamasse vette, kus olid toredad väiksed kalad ja korallid.

Pärast snorgeldamise trippi puhkasime natuke hotellis  ja siis läksime Nassausse jalutama. Nassau siis Bahama pealinn. Ei olnud just väga vaatamist väärt linn aga saime mõned kingitused osta ja kohalikega juttu puhuda.

Viimane päev Bahamal käisin üksinda ujumas meres. Rohkem ma küll istusin vees ja lasin lainetel end edasi ja tagasi rullida kui et ujusin. Liiga suured lained olid ujumiseks ja sellised, mis kaldast eemale tahavad viia, et ujumine ei olnud väga tark mõte sel hetkel. Aga madalas vees oli ok olla. Käisin mööda rannaäärt jalutamas ja äkki märkasin kalda lähedal vees mingit veidrat tumedat kogu. See kogu nägi välja nagu inimene istuks mere põhjas, käed lehvimas. Ma ei julgenud lähemale vaatama minna. Loogika ütles, et mingi uppunu see ei saa olla, sest nii suured lained oleks inimese kas kaldale loksutanud või vähemalt vee peale toonud. See aga istus põhjas. Igaks juhuks peatasin ühe seltskonna kinni ja küsisin, et kas nad teavad, mis asi see seal on. Muidugi oli tegemist vetikatega ja tundsin end eriti lollina 😀 Aga teadmatus oleks mind kindlasti painama jäänud nii et parem olla kindel, et need vetikad, kui et oleks mitu päeva mõelnud, et keegi oli uppunud äkki ja mina jalutasin lihtsalt mööda.

Oma viimase Starbucksi kohvi sain ka selle reisi ajal ning see ei maitsenud üldse hästi. Piim, mida nii Lõuna-Ameerikas kui ka nähtavasti Kariibidel kasutatakse on mingi väga kahtlase maitsega. Nagu keefir ja veel mingi mõru mekk on juures. Kohvile see igatahes juurde ei sobinud. Aga eks mul oligi aeg oma Starbucksi sõltuvusest vabaneda. Ees ootasid Nescafe 3in1 päevad 🙂

Snorgeldamise video siis lisan kunagi eraldi.